Siin on ühe ja sama kliendi kogemused seansside kaupa. Teraapiaga alustades oli ta lahutatud, ilma tööta ning abielu lõppemise tõttu aasta jagu depressioonis olnud.
NB! Varu lugemiseks umbes 20 minutit!
1. seansi järelkaja: 09.06.20
Hei Pirja! Pean tunnistama et see seanss andis mulle palju J Võibolla on veel vara öelda, aga olen selle ajaga muutunud oma asjades järjekindlamaks. Hoian meeles, et „mul on alati võimalus valida, uuesti valida ja ise oma elu luua” ja see aitab mind väga.
Ettevõtlikum olen ma kindlasti. Reedel sõidan lastega üksi üle kolme kuu taaskord maale ja seda pelgan küll, aga mul on suur soov katsetada, et mis saab. Kas tuleb ärevus peale või ei. Minu jaoks on veel suur asi see, et homme saan kokku oma laste isaga, et jagada temaga seda teraapiakogemust ja tahan talle lõpuks hinge pealt nii mõnegi asja ära rääkida. Kaasa arvatud selle, et mõistan tema toonast otsust meie suhe lõpetada.
2. seansi järelkaja: 14.10.20
Hei Pirja, peale seanssi on selline uudne tunne, raske sõnadesse panna. Miski on muutunud, aga ei saa täpselt veel aru, mis. Ärevaid hetki on olnud, aga päris paanikahoogu ei ole peale tulnud. Tunnen, et see seanss aitas mind palju.
Mul on endiselt tohutult suur hirm vastutuse ees, üksiolemine on selle kõik eskaleerinud.
Ma ei usalda maailma ega kedagi teist ja tunnen, et vastutan enda ja laste elude eest üksinda.
Mul on küll lähedasi inimesi, kes toetavad ja armastavad mind, aga mina ise tunnen end täiesti eemal neist. Ma nagu teadvustan ratsionaalselt endale et nad on, aga ma ei tunne seda.
Ma arvan et ma ka tõmbasin oma ellu sellise mehe, kes potentsiaalselt mind maha jätab lastega, et seda teemat lõplikult avada.
3. seansi järelkaja: 13.12.20
Ei teagi, kust alustada. Üks asi on vägagi tuntavalt muutunud. Kas ma mäletan õigesti, et see teema, mida harutama hakkasime, oli see, et ma millegipärast ei suuda enda uut partnerit täielikult vastu võtta?
[Täpsustus: see oli põlastus meeste suhtes; tunne, et ei ole austanud ühtegi meest oma elus.]
Ja siis hargnes sealt, et ma näen oma isa nii halvas valguses. Mingi muutus on tekkinud, päris suur muutus selles osas, et mul on tekkinud suurem lähedus ja usaldus enda partneri suhtes.
Ja suures plaanis on mul rohkem energiat, et töö otsimisega tegeleda.
Ja tead, tegelikult on see fenomenaalne! See, kuidas ma olen ta lõpuks vastu võtnud. Ja see on nii ilus ja toetav! Tundub nii uskumatu, et päriselt elus kohe midagi muutub.
4. seansi järelkaja: 13.03.21
Esmalt panen kirja seansil kogetud ahhaa-momendid. Kõige rohkem hämmastas ja vist ka mõjutas mind see intensiivne ääretult ebameeldiv tunne kehas, kui kogesin selle naise olekut olukorras, kus ta tundis, et ei suuda kõiki päästa. [Klient läks kehalist aistingut järgides eelmise elu kogemusi lahendama, siinkirjeldatu ei ole teadlikud kogemused sellest elust.]
Hämmastav on see sellepärast, et nagu sa tead, on mul pikalt esinenud ärevushäireid ja paanikahooge. Kõige tavalisem on selle tekkimine autoroolis pikkadel sõitudel, kus hirm nii enda kui laste elude pärast teinekord eskaleerub ja ma saan paanikahoo. See tunne kehas oli identne, 110% sama mis sellel naisel seal keset kaost. Hästi tugev lainetuse tunne terves kehas, pulbitsemine, tekitab tunde nagu tahaks põgeneda, minestamise tunne.
Ma ise pean seda hirmuks vastutuse ees. Et ma ei saa hakkama. Et minust ei piisa, et selles olukorras toime tulla. Siis muidugi olid ulmelised need hetked, kus tajusin seda tumehalli värvi süütunnet, mis viitas vaenlasele ning tunne, et see kõik võis toimuda Poolas ja ma olen praeguses elus tihedalt Poolaga seotud olnud. Lisaks veel see verevarude toomine esimese asjana (mul on olnud rauavaegusaneemia alates esimese lapse sünnist, u 5 aastat, tänaseks on olukord enam-vähem normis).
Ma pole haiglas olnud rohkem kui sünnitamas, kuid ega mulle need kohad ei meeldi. Samuti igasugused protseduurid – vereproovid, süstid, õmblemised, operatsioonid – tekitavad mulle hirmujudinaid.
Ja nüüd sellest, mis on toimunud peale seanssi. Sa ei usu, mida ma nüüd sulle kirjutan 🙂
Mind kutsuti seireanalüüsi raames Covidi antikehade testi tegema. Panin endale aja ja otsustasin väiksema lapse enne minekut ise lõunaunne panna. Muidugi ta venitas ja viivitas nii kuis jaksas ja ma jäin natuke hiljaks. Kuna seal käib testi andmine minuti täpsusega, siis põdesin väga sinna sõites, närv oli sees, jalad värisesid. Ka seepärast, et ma kardan vereproovi anda.
Kohale jõudes tundsin midagi sarnast selle olukorraga, kus see [seansil nähtud] naine oli. Erakorraliselt püsti pandud „kabinetid” meenutasid rohkem mingit sõjaväehaiglakompleksi. Õues järjekorras seisvad inimesed, murelikud ja ootel. Siseruumides on kõik need tegelased kaitseriietuses: maskid, visiirid … Ehk siis ma olin sarnases olukorras nagu see naine oli, aga on tänapäev – pandeemia, eriolukord, abivajajate inimeste mass, palju hirmu ja teadmatust. Ja siis läksin proovi andma. Olin valmis, et mul hakkab halb. Et ma ei jaksa isegi sealt toolilt tõusta, vesi ja šokolaad olid kaasas. Aga mitte midagi! Andsin vapralt nii veenivere proovi kui Covidi proovi, tänasin seda inimest, et ta seda tööd teeb, astusin sirgel sammul sealt välja, sõitsin koju. Null ärevust. 🙂
Nüüd nädalale tagasi vaadates ma olen märganud selliseid asju. Mul on lihtsam lastele järgi anda (ma olen kohati range, sest tahan kontrollida. Minu automaatseks reaktsiooniks on vastanduda/eemale lükata. „Emme, vaata millise pildi ma joonistasin!” – „Ei, ma ei saa vaadata, ma pesen praegu nõusid.”)
Ma olen märganud et rohkem on nii, et ma nagu luban endal kaaluda seda. Et ma olen valmis tegema nii nagu lapsed tahavad. Mul on ka lihtsam kohustusi jagada, nt süümepiinadeta lasen partneril õhtusöögi järel köögi ära koristada.
Ma ei tea, kas midagi on muutunud töö otsimise osas. Mul on endiselt selline tuimus, ettevõtmatus, ükskõiksus selle osas. Kuskil sügaval on ka mingi usaldus, et kõik läheb nii nagu peab, aga see võib olla lihtsalt selleks, et enda laiskust õigustada 😀
Võib-olla üks asi on kohustuste ja kokkulepete osas parem kui varem. Mul oli pühapäeval ühe koolituse lõputöö tähtaeg. Üpris mahukas värk, 20 lk pikk analüüs. Ma jõudsin esitada selle õigeaegselt (minu puhul harv asi) ja ma töötasin selle kallal süstemaatiliselt. Teadsin, kaua mul mingi osaga läheb ja ma oskasin kuidagi plaane teha ja nendes ka püsida. See ka natuke üllatab mind, et ma nii sihikindel olin. Samamoodi on praegu. Panin lapsi kaua magama ja oleksin tahtnud ise ka praegu silma kinni panna. Aga ikkagi tegin arvuti lahti, et sulle kirjutada 🙂 Jess 🙂
Südamest tänu sulle, et saan sinu abiga selliseid asju sirgu ajada oma elus!
5. seansi järelkaja: 17.04.21
Ma juba jõudsin end süüdi tunda, et juba eile-üleeile seda ära ei teinud, kuid peale tänaöist unenägu mõistsin, et pidingi ootama.
Tookord kui sinu juures käisin, hoidis partner mu lapsi. Kui ma tagasi jõudsin ja nägin teda lastetoas istumas, oli ta minu jaoks nagu võõrkeha selles keskkonnas. Ma ei tea, kas ta talle miski ei sobinud, ma ei küsinud ka ja me ei rääkinud. Ta lahkus kiirelt ja viisakalt. Ma ei ole selle nädala jooksul tundnud, et igatsen temaga koos olla. Pigem tunnen kergendust, et mu elu on selline, nagu ta lihtsalt koos lastega on. Eile küll mõtlesin, et viisakusest küsin, kuidas tal läheb. Lubas õhtul vastata, seni ta kirjutanud ei ole. Ma küll aeg-ajalt tunnen sellist soovi oma elu „lihtsamaks” teha, et saaks koos kuhugi sõita (metsa, rappa, teise linna), nii et ma ei pea ise autot juhtima ja keegi on kaasas. Aga ma saan aru, et see on ainult enda hirmude peitmine. Ma tahan vältida vastutust, mugavam oleks seda kõike kellegagi kahasse teha.
Mulle on väga oluline, et ma olen sellest kõigest teadlik. See ei tee küll kõike olematuks, aga vähemalt ma näen ja tean ja suudan teisiti otsustada. Ja ma täna olengi otsustanud partneriga suhet mitte jätkata. Ka tänane unenägu andis mulle tugevalt mõista seost minu lapsepõlve ja just kasuisaga. Nimelt ma olin unenäos jälle tagasi oma lapsepõlvekodus, kus elasin ema, kasuisa ja väikevennaga. Seal sattusid kokku ka partner ja minu kasuisa. Võib ju olla, et kuna olen enda peas neid sarnasusi otsinud, siis unenägu lihtsalt peegeldas mu hirme/mõtteid, kuid tõepoolest nad tundusid seal kõrvuti olles väga sarnased ja mul tekkis väga tugev eemale tõukav tunne tema suhtes.
Praegu tunnen kerget leina ja natuke ka valu laste pärast. Kõik olid juba harjunud, nii minu kui ka tema lapsed, ja usun, et lastele tegelikult ei oleks vaja selles elumeres kaasa seilata. Siit võtan kaasa õppetunni, et lapsi pole vaja nii vara kokku viia, seda jõuab ka hiljem teha.
Suures plaanis on üks asi muutunud. Nagu naistel ikka aeg-ajalt, on ka minul aegu kus enesetunne hale ja õnnetu. Ma eile suutsin kuidagi sellest ise välja astuda, ma lihtsalt otsustasin teisiti! Mul oli peas selline aga-mis-siis-kui-mõte, et äkki ei peagi nii olema. Et jah, on miski, mis mind maadligi surub (väsimus, tülpimus vms) aga ma saan selles osas midagi ette võtta. Minu jaoks fenomenaalne 🙂 Ma vist esimest korda päriselt elan oma elu, sõna otseses mõttes.
Täna hommikul viisin lapsed üle 7 nädala lasteaeda. Täiega põdesin seda hommikut – kuidas me vara üles saame, kas lapsed on rõõmsad, kas jääme hiljaks ja lõppeks veel autosõit, mida ma pole ammu lastega teinud. Kõik sujus, ma ei tundnud isegi ärevuse „jõnksatust”, mida aktsepteerima hakata. JESS!!! 🙂
Suures plaanis on hästi – mul on väga vähe hirmu taustal. Seni olen elanud nii, et koguaeg on see foon olemas. Ja ma kogen vägagi uusi tundmusi, hakkan aru saama kuidas „normaalsed” inimesed elavad J
6. seansi järelkaja: 01.05.21
Viimasel ajal on rõõmu nii palju! Ja eduelamusi. Ja uusi imelikke tundeid. Ja kasvavat enesekindlust.
Alustan tööst. Esimestel päevadel kogesin ärevust, ühel päeval lausa paanikat, kuid ma sain sellega hakkama. Eile sõitsin töölt koju nii, et sattusin just Järvevana teele ajaks, kui on kõige suuremad ummikud. Sõidan 50-ga, näen kuidas paremalt ja vasakult tuleb massiivselt autosid juurde, on väga palav ja mitte kuhugi ei saa ära keerata. Seisma ei saa ka jääda, see tekitaks veelgi suurema ummiku. Ehk siis olukord, millele tuleb otsa vaadata ja lihtsalt OLLA selles tundes. Ja ma olin. Ja see sai läbi. See tunne oli imeline! Ma olin seda niiväga kartnud.
Täna istusin ummikus üpris külma kõhuga 🙂 Tegin väikse põike tanklasse, ostsin hunniku jäätist, ja sõitsin edasi kodu poole. Sest mina otsustasin nii. On imeline tunne tunda, kuidas ma ise oma elu loon. See pole alati nii olnud!
Teine väga oluline muutus on olnud see, et ma ei suhtle partneriga enam, rääkimata temaga suhtes olemisest. Viimane kord, kui ta mulle kirjutas, oli ta minu arvates lausa solvav ja ma ei kavatse seda tolereerida. Ma näen, et ta on saanud haiget ja ju ta siis ei oska seda muud moodi väljendada. Aga see ei ole koht, kus ma peaksin järgi andma. Minu jaoks on nii oluline see, kuidas ma tunnen, et ma ennast kaitsen. Et ma olen end kehtestanud ja ma ei luba enda ellu suhet, mis ei ole austav. Ma näen siin väga suurt paralleeli oma ema minevikuga – tema valis minna seda teed, kus sisetunne ütles küll, et ta selle suhte lõpetaks, kuid selle asemel ta jätkas ja lõi perekonna. Edasine oli kohutav ja laastav meie kõigi jaoks. Seda oleks saanud vältida ja ma olen täna väga uhke selle üle, et mina sarnases olukorras teisiti olen valinud. Ma oleksin ju ka võinud selles suhtes olla muudel eesmärkidel. Minu hirm üksi mitte hakkama saamise ees ja ärevushäirete ees oli väga suur. Aga ma olen otsustanud minna teist teed – iseendaks saada ja täiega oma väge rakendada – just nii, nagu meil eelmisel seansil selgus.
Kui tookord oli keskseks teemaks kas karjäär/raha versus armastus/mees, siis on sellega seoses üks põnev asi toimunud. Nimelt, ma ei tea isegi, kuidas sellesse suhtuda ja see tekitab minus suurt segadust (aga samas ka tohutut rahu): ma tunnen tohutult suurt armastust oma laste isa vastu. Meil on olnud viimase nädala jooksul väga toredaid hetki olnud, oleme käinud jalutamas ja rääkimas, täna näiteks veetsime koos lastega aega minu juures. Jah, ma ei saa ja ei kavatsegi ära unustada aspekti, et ta on koos teise inimesega ja tõtt-öelda see isegi ei morjenda mind väga. Ma ju olen sellega harjunud, ma olen juba selle valu läbi protsessinud. Kuid mul on selline tunne, et mina olen UUS ja tema ka.
Miski väga oluline on muutunud. Ma olen valinud oma väe ja ma tunnen, kuidas see loob minus suutlikkust armastada. Ma ei kritiseeri, ei ole umbusaldav, ma ei nõua midagi, sest mul juba on kõik. Minu sees on olemas kõik, mida ma vajan (tänu väele) ja see tekitab olukorra, kus ma soovin end lihtsalt niisama armastada. Ma tunnen esimest korda, et minus ei ole lünki, mida ma ootan, et partner täidaks. Seni kui neid oli, suutsin ma partneriga koos olla. Aga täna ma tunnen, et ma ei soovi temaga koos olla, sest ma lihtsalt ei armasta teda. Ja muud põhjust ei olegi vaja 🙂 Ja nüüd ma olengi siin sügavas õnne- ja tänutundes, et kõik on nii nagu on. Ma soovin südamest, et minu valik (üle suurte kivide ja kändude) võtta vastu enda vägi aitab ka minu ema ja vanaema, kõiki põlvkondi, kes on valinud enese asemel teised. Ma olen aru saanud, et kui valida iseennast (ehk oma vägi), siis tuleb ka võime armastada, väga puhtalt armastada. Ja see tunne on väga ilus!
Ma olen ikka ja jälle hämmingus sellest, kuidas peale EFT-seanssi hakkavad asjad muutuma. Imeline! Aitäh sulle!
7. seansi järelkaja: 25.05.21
Armas Pirja, aitäh, et ootasid! Mul on üpris turbulentsed ajad. Elu justkui lükkab mind järjest kaugemale ja kaugemale, et näha, milleks ma võimeline olen.
Laste isa on jälle ära, pea kaks nädalat, mis tähendab seda, et pean lastega majandama üksinda, neid lasteaeda viima-tooma, tööle ja poodi jõudma ja selle kõige sees veel kuidagi ise ellu jääma ja laste emotsioone konteinerdama. Ja kui ma ütlen, et elu justkui katsetab mu piire, siis viimasel ajal ärkan ma 4.30–5 ajal ja ma enam magama ei saa jääda, mõtted on ärevad. Lisaks pole sel nädalal sõbrannat tööl ja minu jaoks on üks turvaisik on mu lähedalt puudu. Täna hommikul, kui juba niigi kahtlesin, kas suudan tööle tulla, kirjutas ka minu otsene ülemus, et jääb kodukontorisse. See oli veel üks aspekt, mis õõnsaks võttis. Neid asju järjest lihtsalt tuleb, mis minu turvatunnet testivad. Nii ma siis pingutan iga päev, tund tunni kaupa, mõeldes sellele, et see päev saab ka läbi ükskord. Kuna ma olen suuresti magamata, siis tunnengi, kuidas see piir on üsna kuskil lähedal, kus ma enam ennast ei ohverda. See on nii huvitav, et minus on tahtmine ja valmisolek õigel hetkel piir panna.
Homme töötan kodunt, küll lastega, aga siiski – saab äkki pikemalt magada. Ning ma saan ka alati töölt koju jääda, mul oli ka tegelikult täna see võimalus, aga ma tundsin, et olen võimeline tulema. Lähen lihtsalt natuke varem koju, et saaksin veidi magada, enne kui lastele järgi lähen. Ehk siis ma kuidagi hoolitsen enda eest rohkem ja märkan seda, et on raske ega kavatse ennast lasta tühjaks pigistada. Olen ka otsustanud, et see oli viimane kord, kui kaasa noogutan kõigile laste isa reisiplaanidele – edaspidi soovin, et ta leiaks 100% endale asendaja, et ma ei peaks ennast ekspluateerima. Eks ma saan siis varsti teada, miks mul selline kreisi periood on. See on nii huvitav, kuidas ma näen enda suutlikkust mitte üle katatrofiseerida. Ma nagu suudan teinekord hetke pausile panna, mõelda ja ennast motiveerida. Ennast juhtida. See on mulle täiesti uus ja erakordne tunne. Varem ma olen olnud pigem elust ja hirmust juhitud. Mul on raske sõnu leida, et seda kõike kirjeldada, tahaksin selle tunde lihtsalt sulle üle kanda ja siis sa tead J
Söömise ja nälja teema osas, mida me eelmine kord uurisime, ei oska ma hetkel midagi erilist välja tuua. Aga eks see koorub ka mingi aja jooksul, nagu paljud teisedki asjad.
Kokkuvõte: 19.08.21
Kallis Pirja!
Ma ei teagi, kuidas alustada. Minus on nii suur rahu ja tänutunne. Tänan sind, et oled mu kõrval olnud koos oma teadmiste ja võimetega; tänan sind toonase ettepaneku ja valmisoleku eest hakata mind sopast välja tirima 🙂
Kui sa eales peaksid oma rollis või vajalikkuses kahtlema, siis mõtle korraks nende inimelude peale, mida sa oled puudutanud ja muuta aidanud – sa oled nagu hea haldjas, kes kõige väljapääsmatumas olukorras tuleb ja irratsionaalselt palju aitab – viibutades „võlukeppi” – uskudes ja usaldades.
Kõigepealt kirjutan sellest söögiteemast. Sellest seansist on möödas äkki veidi rohkem kui kuu või kaks. Kuidagi märkamatult on toimunud muutus. Ma mäletan, kuidas maikuus, kui tööle asusin, juhtus ikka mitu korda, et kogesin söömisega seoses suurt ärevust ja hirmu. Oli hirm mitte vastu pidada kuni järgmise toidukorrani. Tühi kõht võis mind minestamise ääreni viia, aga see tuli paanikast. Praegu on toit tagaplaanil, kui varem oli ta veidi nagu kinnisidee, miski, mida ma tahtsin alati kontrollida – mis külmkapis on, kas kuivainesahtel on asju täis. Kohe, kui miski otsa sai, ostsin uue. Nüüd käin ma poes üpris spontaanselt ja söön ka nii, et kui tunnen tühja kõhtu, siis söön ja mingeid suuremaid tundeid selle juures ei ole.
Ma mäletan eriti eredalt seanssi, kus ma lõpuks jõudsin tundeni, et mina olengi looja, jumal. See oli võimas kogemus! Kui ma varasemalt endast midagi ei arvanud, siis võisin enesehaletsuse auku kukkuda ja sinna pikaks ajaks jäädagi. Täna on aga nii, et kui ma tunnen end ebapiisavana (mida juhtub liigagi sageli), siis ma kuidagi suudan sellest üle olla, sealt kiiremini välja tulla ja veel üks sammuke edasi: ma olen hakanud mõtlema sellised „mis oleks, kui…” mõtteid. Et äkki ma olen ikkagi hea, tore, suuteline, võimekas, ilus ja piisav.
Ma olen hakanud suhtuma oma ellu nagu looja: ma näen, usun ja usaldan potentsiaali, ma otsustan enda sees, mida ma järgmiseks luua tahan. Ja üldjuhul on see, mida ma luua tahan, midagi sellist, mida ma endale kunagi varem lubanud ei ole. Ja ma ei pea selleks pingutama, see tuleb iseenesest. See on minu jaoks väga ilus muutus.
See viimane oligi kroonteema, nagu ma juba seansi alguses ütlesin 🙂 Iseenda armastamisest algab kõik. Teised teemad on ka olulised, aga nad on nagu väikesed aspektid, mis aitavad edasi lõppeesmärgini minna ja on vaja ka „läbi teha”. Võib-olla ma väidan seda liiga isekalt, aga ma arvan, et iseenda armastama hakkamine on kõikide inimeste eluülesanne. Lihtsalt igal inimesel on enda unikaalne teekond selleni, unikaalne pärinemine ja hingehaavad. Ja selle teekonna läbimise tulemusel saame päriselt suureks, täiskasvanuks. Me hakkame jaotama vastutust võrdselt, me teame, mida väärt oleme ja tegutseme selle järgi, mis on meie jaoks õige.
See oli siis peatükk üks. Ma tegelikult juba aiman, mis edasi tuleb. Praegu ma olen sellises kohas, kus olen saanud ühenduse enda loova jõuga. Kus ma usun endasse ja armastan ennast. Ma elan oma tõe järgi. Aga ma ei kasuta kogu potentsiaali. Ma ei loo seda, milleks ma suuteline olen. Ma tunnen end tihti rahus, aga see on kohati ka monotoonne, tuim ja liiga neutraalne minu jaoks. Ja selle rahu pealt ma tunnengi, et ma hakkan looma. See rahus olemine muudab mind rahutuks – kui paradoksaalne!
Peatükk kaks algab sellega, kuidas õppida oma loovat jõudu kasutama. Seni ma olen saanud kinnituse, et ta on olemas, aga kas ma julgen seda kasutada? Äkki ma kardan, mis sellest kõigest tulla võib? Mul on palju küsimusi 🙂 Ja ma ei kavatse peatuda. Ma loodan, et ka sina mitte! Ma soovin südamest seanssidega jätkata.
Kui nüüd hästi suurelt kokku võtta, siis ma arvan, et ei ole juhus, et EFT ja sina mu ellu tulite just sel ajal. Pinnas oli valmis, aeg oli õige. Ma vajasin seda metamorfoosi, et saada päriselt iseendaks – selleks, kes ma olen siis, kui maha võtta päritolu mõjutused ja muud nüansid. Ja nüüd ma olengi see liblikas seal ülal kohvilauas – muutunud, aga veel ei lenda 🙂
Lähme lendama!