Vahetult pärast seanssi: alkohol. On huvitav, et ma ei tarbi alkoholi, aga seansijärgsetel päevadel oli mul tunne, et tahan kuidagi teistmoodi olla. Nagu mingi sisemine protestivajadus distantseeruda kõigest sellest, mida ma „endaks” pean. Tekkis suur jõu/energia ülejääk, mis EFT protsessis vabanenud oli. See otsis väljendust ja alkohol oli selles kontekstis kõige kehvem väljendusvorm, kuid ma ei hakanud ennast kuidagi eraldi suunama, vaid lasin sel tundel olla.
Kuu aja jooksul peale sessiooni: kuna ma jäin nädala pärast haigeks, siis tekkis võimalus vaadata kõike kõrvalt. Alguses „ei osanud” ma haige olla, vaid oleksin tahtnud edasi tegutseda, aga kui olin voodis pikali ja jõudu ei olnud, siis saabus sisemise peegeldamise aeg. Küsisin endalt, et kas see suund, kuhu lähen, on ikka „see”? Saan öelda, et praegu olen saanud veidi erineva perspektiivi ja seisundi oma tegevustes. Ma ei püüa kõigest väest oma eesmärke realiseerida, vaid lihtsalt tegutsen.
Autoriteedihirmu kontrolliks ei ole ma saanud head olukorda, kus mu psüühika oleks proovile pandud. Olen küll politseid näinud, kuid need on olnud neutraalsed olukorrad. Samas tajun siiski mingit rahulikkust. Meel endiselt analüüsib olukorda, kuid nüüd on meel pigem tööriist, hirmu ei järgne.
Vägagi on süvenenud sisemine iseseisvumine. See tähendab, et ma ei võrdle/kõrvuta ennast enam oma õpetajatega, vaid tunnetan, mis on minu teema, milline on minu tee. Milline on minu suhe X-i. Varem tuli see läbi küsimuse, et milline oleks minu õpetaja suhtumine X-i ja see oleks saanud ka minu suhtumiseks. See protsess on kestnud intensiivselt juba viimased aastad. Nüüd olen sellest sammu võrra edasi liikunud.