Tegelikult soovitati mul seansile minna, sest ju märgati minus olukorda, mida ma ise lahendada ei suutnud. Probleem oli kokkuvarisev maailm ja jõuetus seda kuidagi püsti saada. Olin suht endasse sulgunud ja ei saanud ega suutnud mõista, kui kokku ma jooksnud olin. Kusjuures oma arvates oli kõik OK, aga lihtsalt raske aeg. Olin kinnine lahenduste leidmises ja väga kergesti ärrituv, ma ei saanud arugi, kui olin juba suutnud endast välja minna ja ennast välja elades tegin liiga teistele inimestele. Ise ma seda sellises võtmes ei näinud. Arvasin, et olen ikka sõbralik ja naljamees!
Pärast seanssi ei saanud millestki aru! Tundsin, et mu õlult on langenud ülisuur koorem, ma ei tahtnud selle olemasolu varem endale tunnistada – see oli kuskil sügaval ja sõi mind seest. Ka mõtlemine muutus selgemaks. Ma nutsin üle pika aja, kuna ei osanud teha muud – minus vallandusid tunded, mida ei teadnud endas olevat. Ausalt öeldes märkasid minu muutumist teised paremini kui mina. Ma oskasin teisi kuulata, oskasin leida lihtsalt lahendusi olukordadele, mis mind muidu põlema ajasid või mida ma olin üritanud ignoreerida. Ma olin äkitselt muutunud meeldivaks inimeseks! (Muidugi arvasin ma ka enne, et olen meeldiv : ) Aga nüüd nägid seda ka teised. Põhimõtteliselt olin nagu iseenesest muutunud paremaks inimeseks. Ma ise olin enne väga skeptiline sellise seansi kasuteguri ja tulemuste suhtes, kuid muutused paistsid ka väljapoole.
Mul pole vaja endale valetada, et sai käidud ja nüüd olen nagu uus, seda ütlevad teised.