Elus on ikka nii, et püüad jääda tugevaks olukordades, mis tegelikult on sind vaimselt ja emotsionaalselt täiesti läbi põletanud. Nii juhtus ka minuga, kui olin oma esimese lapse ootel. Käisime mehega igasugu koolitustel, mis kirjeldasid kui loomulik ja tore ja lilleline kogu see protsess välja näeb. Kui aga jõudis kätte päev, mil pidin ise kogu asja algusest lõpuni läbi tegema, siis tundsin, et mind oleks justkui petetud. Peale 20 tunni põrguvalude kannatusi järgnes imearmsa beebi sünd – ma olin väga õnnelik, aga miski minus oli murtud. Tugeva naisena ei näidanud ma seda kellelegi välja, ainult minu mees teadis, et nutsin peaaegu iga õhtu, lihtsalt niisama, ilma igasuguse põhjuseta: kannatasin sünnitusjärgse depressiooni all. Õnneks möödus see paari kuuga ja elu jätkus oma loomulikku rada pidi. 1,5 aasta pärast jäin uuesti lapseootele ja siis valdas mind päris tõsine paanika. Tahtsin väga teist last saada, aga kartsin sünnitust nagu tuld. Ja mida lähemale tähtaeg hakkas jõudma, seda rohkem kasvas ka ärevus. Õnneks sattusin just sellel hetkel kokku Pirjaga… Esimene seanss oli tõsiselt elumuutev, kogesin kõik oma senise elu valupunktid uuesti läbi ja sain neid ise muuta selliseks nagu nad minu meelest oleksid pidanud olema. Muutsin oma esimese sünnituskogemuse meeldivaks mälestuseks ja muutsin veel paar lapsepõlves kogetud negatiivset emotsiooni enda jaoks vastuvõetavaks. Kokkuvõttes võin öelda, et seanss oli pisaraterohke, tundus, nagu iga koputusega vabanesin ma oma pingetest ja probleemid ei tundunud enam üldse reaalsed. Ja mis kõige tähtsam – teine sünnitus oli minu jaoks midagi kaunist ja meeldejäävat. Ma ei kartnud enam midagi, sest teadsin, kuidas valuga toime tulla ja olin valust tugevam.
Shopping Cart