Hiljuti kuulsin ühelt tuttavalt, kuidas üks mu klient ei olnud teraapiaga rahul olnud ja seda mu tuttavale rääkinud. Ta oli seansil käinud esimest korda, rääkinud oma lugu ja palju nutnud. Ja siis mitte kunagi tagasi tulnud.
Sellele kolmandale inimesele oli ta tunnistanud, et ei saanud aru, miks tal oli vaja minevikust rääkida, kui see teda nii väga nutma ajas! Ta oli tundnud, et teraapiast pole mingit kasu.
Pean tunnistama, et tal on õigus. Teraapiast ei ole mingit kasu, kui seal ühe korra käia. Täitsa sama lugu nagu jõusaaliga! Ei tule neid muskleid ega kaalulangust, kui poolteist tundi rapsid. Tulemused tulevad siis, kui järjepidevalt endaga tööd teha.
Esimene teraapiaseanss on tutvumiseks. Et klient saaks teada, kas terapeudiga klapib ja et terapeut saaks aimu, mis suunas töötama hakata, mis on inimese taust ja milliseid kogemusi on ta läbi elanud.
On täiesti normaalne ja tavaline, et inimene, kes pole kunagi oma rasketest kogemustest rääkinud, tunneb end lõpuks avades kurbust, valu, võib-olla ka viha või häbi, ning nende lugude rääkimine paneb ta nutma.
Nutmine on hea! Pisaratega väljuvad kehast stressihormoonid ja võib saabuda ka väike kergendus. Aga ainult oma loo rääkimisest ei piisa. See ei muuda mõttemaailma ega tundeid inimese sees. Nende protsesside jaoks ongi järgmised seansid, kus ma inimese loo koos tema mõtete, tunnete ja uskumustega ette võtan ja seda jupp-jupilt harutama, lahti võtma ja uutmoodi kokku panema hakkame. Ja seda ei saa teha enne, kui taustainfo on kogutud!
Seega, kui te olete käinud korra elus terapeudi või psühholoogi juures ja otsustanud, et see pole teile, sest te ei saanud abi, siis te andsite liiga vara alla!
Nii et andke võimalus endale ja andke võimalus terapeudile, kellel on aastate jagu oskusi ja kogemusi, neid ka kasutada. Ausõna, need kõik ei mahu ühte seanssi ära!
