Sain soovituse tuttavalt. Olin külastanud enne erinevaid psühholooge, aga tundsin end pärast nende juures käiku pigem kehvasti ja tundsin, et abi ma sealt ei saanud. Nimelt olin tundnud enda sees pärast lapse sündi meeletut üksindustunnet, süüd ja kurbust. Koputamisest ei olnud ma varasemalt kuulnud. Seansi algul olin igati avatud ja tundeline. Kindlasti mõjus ainuüksi selline avatud rääkimine vabastavalt. Mingi hetk juhtus aga midagi, mida ei oskagi sõnadesse panna. Tundsin järsku nii suurt selgust ja teadvusesse jõudis arusaamine, miks see kurbus minu sees on.
Sain aru, et kuigi teadsin siiani, et olen üksiklaps, siis enne mind oli mu ema kandnud teist last, kellest ta loobuma pidi. See üksindus ja hirm olid kõik temaga seotud. Seansi käigus sain temaga [aborditud lapsega] rääkida. Ma küll ei kuulnud tema vastuseid, aga teadsin ometi, mis tal mulle öelda oli. Pärast seanssi tundsin rinnus nii suurt kergust. Ja sain veel paar päeva mõtetes oma vennaga rääkida. Siis ta aga kadus. Aga mina tundsin, et olen mingist raskustundest vaba. Kadunud oli hirm, et mind ei vajata. Et ma olen üksi. Tundsin esimest korda mingit terviklikust.
Sees ei ole enam seda vana ärevat ja kummalist tühjust. See on asendunud mingi seletamatu rahu ja tundega, et olen hoitud ja oluline. Loodan, et see jääb kestma.
Räägin kindlasti ka emaga ja soovitan tal tulla. Äkki see lahendab asju, mis aastakümneid tema õnne looritanud on.
EFT kohta saad lugeda siit